Tootjad

Raili koduleib (Sir Melvin OÜ)
logoPiiri 18-48, Põlva
Telefon: +372 50 45 489
E-mail: raili@minueesti.ee
Veebileht: www.koduleib.ee

Lapsepõlv

Olen üles kasvanud väikelinna korteris. Vanaema elas Tartu linnas. Lasteaiasuved veetsin küll maal vanatädi juures, kuid mäletan ainult poest ostetud vormileibu, mida suurtes kogustes ka loomadele söödeti. Lehmakeeksideks kutsusime neid. Kodust leivategu tõenäoliselt polnud. Siiski olen juba varasest noorusest kursis leiva küpsetamisega. Mu ema töötas mingi aeg leivakombinaadis pagarina ja vahetevahel sai tema töö juures käidud, ahjude ja masinatega tutvust tehtud. Põnev oli liikuda ahjudetaguses pimedas ruumis või peitust mängida leiva-saiakonteinerite vahel. Kõikide selle väikelinna mardi- ja kadrisantide tee viis alati leivakombinaadist läbi, sealsed uksed olid santidele lahkelt avatud ja kotid täideti värske saia-leivaga

 

Ülikoolisuvi

Esimesel ülikoolisuvel sain tööotsa leivakombinaadis. Töö käis kolmes vahetuses. Ega mulle allahindlust tehtud, pidin ikka täie eest väljas olema. Patsi ehk palmiksaia punumine oli paras näputöö. Kolmekaupa kokkukeevitatud malmvormide tõstmine oli hantlitreeningu eest. Kui järjekordne ahjutäis mööda linti laoruumi sõitis, polnud aega enam ringi vaadata ega jutustada. Paras kiirusetreening see leibade konteinerirestidele ladumine. Rasked, aga omamoodi vahvad olid öised vahetused. Siis tehti era, küpsetati enda tarbeks kringleid, kaneelisaiakesi ja plaadikooke. Võid pandi ikka ohtralt kus vaja. Eredalt on mällu sööbinud, kuidas me ahjukuuma leiba suhkrukotti kastsime ja siis sõime. Parim!

Alateadvusesse istutatu leiab kord väljapääsu

Värske leiva lõhn ja maitse jäid alateadvusesse pidama, vupsates aeg-ajalt mälestuskildudena välja. Kui ligi kümme aastat tagasi maakodu ostsime, lootsin sealt leida ka leivaastja, seda aga polnud. Läks veel veidi aega, kuni üks kolleeg oli toonud maitsmiseks omaküpsetatud leiba. Ikka juuretisega tehtud. Kiitjaid oli palju, mina üksi vist tookord aga hakkasin kinni võimalusest. Nädala pärast oligi mul juuretisenutsak ja kirjeldus käes. Asusin kodus õhinaga asja kallale. Lõhn oli meeliülendav! Istusin kannatamatult köögis ahju juures ja lugesin minuteid. Lõpuks oli aeg täis. Leib tuli ahjust, suurepärase lõhnaga, kuid hall ja nätske, kleepus lõikamisel noa külge. Mu eufooria langes, olin isegi pisut pettunud. Süüa siiski kõlbas ja otsa ta sai üsna kiiresti. Järgmised korrad täpselt samasugune. Tekkis arvamus, et nii see peabki siis olema. Lõigates noa külge kleepuv. Kiitjaid leidus aga hulganisti.

Kui paremat pole saanud, siis ei tea ka tahta ehk õpi kogenutelt

Päris mitu kuud sai niimoodi pooltoorest leiba söödud, kõhud pidasid õnneks kõigil vastu. Kuni siis lippasin läbi ühelt toidukursuselt, kus muuhulgas küpsetati ka leiba. Miski minu sisemuses ütles, et saab paremini. Selge, miks mul varem nii läks – lihtsalt rohkem jahu oli vaja taignasse sõtkuda. Justnimelt sõtkuda, mitte lusikaga segada. Ja temperatuuride kasutus oli ka veidi teistsugune.

Vaimustus kasvab kireks

Igatahes sest ajast peale on mu leivad pea alati 100% õnnestunud. Juba hulk aastaid. Ja mu vaimustus ise leiba küpsetada kestab ja kasvab, ilmutades juba kire tundemärke. Seda vaimustust ja juuretisepojakesi on jagunud teistelegi üle Eesti.

Raili koduleiva tooted leiab üles punase südame järgi:

Näkileiva saamise lugu:

„Otsisin toodet, mis poleks nii ajatundlik, kui seda on värske leib. Teisalt kuulsin sageli, kuidas ostjad pärisid toodete suhkrusisalduse kohta. Kõlama jäi nende soov päris suhkruvabade küpsetiste järele. Otsustasin proovida need kaks soovi näkileivas ühendada ja tulemus on väga hea. Lisaks suhkrule on siin kokku hoitud ka rasvaine ja nisujahu arvelt (see tähendab, et neid aineid pole), küll aga on rohkelt päevalille-, kõrvitsa-, seesami- ja linaseemneid ning veidike rukkijahu ja täistera kaerahelbeid.“

 

Proteiinileib:

Suhkruvaba näkileiva edu innustas selles suunas edasi otsima. Internetiavarus on infot täis, leiab igale maitsele. Kohe kindlasti. Proteiini- ehk valguleib tundus huvitav, eriti köitis mind suur mandlisisaldus. Mul pole kombeks retsepte üks-ühele üle võtta, kohendan need ikka endale sobivaks. Ka seekord. Alguses oli leivakese maitse võõras, olin ma ju suur magusaaustaja, kuid nüüd olen leivakesse armunud. Sobib mulle nii värskena, mõne päeva vanusena kui ka ahjus kuivatatud krõpsudena. Taluturus leiad proteiinileiva külmletist kohupiimade kõrvalt. Ja kodus on ka parem teda külmkapis hoida. Muidugi kui miskit üldse järele jääbki.

Proteiinid ehk valgud on vajalikud organismi kasvuks ja ehituseks, osalevad aktiivselt antikehade tootmises ja tagavad organismi tugeva ning toimiva immuunsüsteemi, hoiavad toimimas kogu meie ainevahetuse. Samas tuleb valkude tarbimisel ka piiri pidada, sest pikaajaline liigne valgusisaldus toidus koormab neere ja maksa. Valkudega on soovitav katta 10-15% päevasest toiduenergiast.

Kõrvitsasai:

„Ma tahan sellist saia nagu mu vanaema tegi“, ütles üks mees. – „Mhm, ma polnud toona ju saiategemise juures. Pole ka enam vanaema, et küsida. Kuidas seda soovi täita?

Veidi uurimist, raamaturiiulis sobramist, katsetamist ja soovija jäi tulemusega igati rahule.

Muidu sai nagu sai ikka, pärmi ja nisujahuga. Kõrvits annab saiale imelise kuldkollase värvuse ja hoiab saia kaua pehmena. Maitsemeel ütleb, et selles on ka sidrunit.

Kõrvitsapai lugu:

„Kõrvitsapai sündis ühel Põlvamaa Rohelise Märgi ettevõtjate koolitusel. Food Studio tippkokkadest koolitajad Indrek ja Risto olid katsetamiseks kaasa toonud retsepte, millede hulgast köitis minu tähelepanu inglisekeelsest maailmast pärit kõrvitsaleib. Lähemal lugemisel selgus siiski, et leivast on asi kaugel, tegemist on pigem keeksiga. Tulemus oli mulle ja koolituskaaslastele meelepärane, küpsetise värv, tekstuur ja maitse klikkisid minuga täiega. Jäi üle veel leida „lapsukesele“nimi. Leib ta polnud, sai ammugi mitte. Keeks tundus liiga igav. Olen filoloog ja mulle meeldib sõnadega mängida. Inglisekeelne *pie* (loe: pai) hakkas silme ees üha suuremaid mõõtmeid võtma. Ja kui suutsin enda jaoks ära linkida küpsetise ja sõna, mille eestikeelne nii soe ja armas tähendus sobis ideaalselt küpsetise kuldkollase värvuse ja pehmusega ning mille magus maitse paitas maitsemeeli, oligi asi otsustatud.

Nüüd on muusika minu kõrvadele: „Palun mulle üks kõrvitsapai.“